Mida aeg edasi, seda enam me tehnoloogiast sõltuvaks muutume. Kuigi digitaliseeruv maailm justkui kaotab inimeste vahelise distantsi ja aitab ööpäevaringselt ükskõik millisest maailma nurgast omavahel ühenduses olla, toimib see pigem tänaste noorte ja tööealiste seas. Vanemaealiste ja aktiivsema online-elanikkonna vahele võib tehnoloogia tekitada generatsioonidevahelise lõhe. See omakorda põhjustab eakatele üksildust, samuti turvatunde kadumist, eraldatust ühiskonnas toimuvast diskussioonist ning loodud tehnoloogilistest lahendustest.

Uuringud näitavad jällegi, et pilt on muutumas paremaks – seenioride internetikasutus on olulisel määral kasvanud, samuti tarbitakse järjest enam uut meediat, mis eeldab eakatelt arvuti kasutamise oskust. Täna kasutavad üle poole 65-74-aastatest arvutit, kusjuures nendest 39% hindab oma arvutikogemusi rahuldavaks või heaks. Siiski muutuvad vanuse suurenedes ka inimeste hinnangud oma arvutikasutusoskustele. Olgugi, et vanemate põlvkondade esindajad ei tunne end internetis suheldes sama mugavalt ja kindlalt kui nooremad, tunnetavad nad siiski, et internetipõhised kanalid aitavad vähendada nii geograafilist kui psühholoogilist distantsi.

Eakate digipädevuste arendamiseks pakuvad võimalusi küll mitmed raamatukogud ja päevakeskused, kuid sugugi kõik eakad ei ole huvitatud nendest osa saama. Valdavalt võtavad loodud töötubadest ja koolitustest osa rohkem vitaalsemad, sotsiaalsemad ja aktiivsemad eakad inimesed, kellel on juba kõik eeldused ja oskused olemas, et digitaalseid lahendusi kasutusele võtta. Kellel eeldusi veel pole, saab neid arendada. Usun, et absoluutselt igaühele on võimalik tehnoloogiat lähemale tuua – selleks on vaja lihtsalt järjepideva ning mitmekülgse toe olemasolu. 

Olen enda ülikooli lõputöid kirjutades keskendunud just seenioride digipädevusele. Kuigi on olnud palju poolehoidjaid ja abistajaid, kes on aidanud seda teemat arendada ja lahendusi leida, on nende kõrval ka kahtlejaid. Arvatakse, et eakad kasutavad juba piisavalt nutiseadmeid ja e-teenuseid ning muretsemiseks pole põhjust, sest tulevikus on pilt hulganisti parem – praegustel tööealistel on suhe tehnoloogiaga pensionipõlves tugevam. Tõsi, tänastel digipädevatel inimestel on olemas paremad eeldused tehnoloogiliste lahenduste kasutamiseks tulevikus kui tänastel seenioridel. Samas peame arvestama sellega, et mida vanemaks me saame, seda kehvemaks meie vaimne ja füüsiline tervis jääb, tehnoloogia areneb hüppeliselt edasi ja seenior jääb sellest pigem maha, nii täna kui ka tulevikus.

Seda enam tuleb juba iga uue tehnoloogilise lahenduse loomisfaasis mõelda, kuidas sellest lahendusest saaksid kasu ka need, kes jäävad väljapoole ettevõtte peamist sihtrühma, kelleni ei jõua ka turundus- ja kommunikatsioonitegevus. Kui mõtleme Eesti suuremate teenusepakkujate peale, siis kõhutunde pealt julgen teha oletuse, et see on enam-vähem sarnane demograafilisele kõverale – iga Sinu viies klient on seenior.

Me peame järjest enam süsteemsemalt mõtlema, kuidas meie lahendused oleksid mõistetavad ja ligipääsetavamad vanemaealisele elanikkonnale. Kuigi juba täna on olemas digitaalsed abivahendid veebilehtede ja teiste online-keskkondade tarbimiseks, siis jätkuvalt on tööpõld lai ning selle eesmärgi täitmiseks tuleb tegudele asuda esimesel võimalusel. Ka Telias on selleks moodustatud töörühm, kes tegutseb igapäevaselt, et kohandada meie teenuseid direktiividele vastavaks ning tundlikumatele sihtrühmadele, sh vanemaealistele, kättesaadavamaks. Alustades näiteks enda telesisu ja online-keskkondade ligipääsetavuse arendamisest, lõpetades kogu kliendikogemuse ahela parendamisega.

Üks asi on loodavad lahendused ning teine kommunikatsioon selle ümber. Päris paljudes erinevates projektides jääb valusalt silma, millisel moel ja kanalites me vanemaealistega sidet tahame luua. Kuigi tehnoloogiliste lahenduste tarbijate osakaal on seenioride hulgas üha kasvamas, on vanemaealiste meediatarbimise kultuur küllaltki erinev tööealistest ja noorematest. Kuigi osade vanemaealistele mõeldud kampaaniate valguses üritatakse auditooriumi kätte saada ka digikanalites, sh sotsiaalmeedias, siis tänased seeniorid on jätkuvalt rohkem trükilehtede, raadio ning televisiooni usku. Eakad ei loobu lihtsalt traditsioonilise meedia kasutamisest uue meedia kasuks. 82% 65–74-aastastest ja 84% 75–79-aastastest inimestest ei ole loobunud ühestki traditsioonilise meedia liigi kasutamisest ja ega see pilt nii pea veel ei muutu ka.

Siiski usun, et kõik algab seeniori lähedastest inimestest. Selleks, et eakad inimesed meie kõrvalt ära ei kaoks ja nad saaks meie tegemistega palju paremini kursis olla, tutvusta oma vanemale sugulasele vahendeid, mida ise iga päev kasutad. Vahet pole, kas e-kiri, Skype või Messenger – kontakti saab igat kanalit kasutades, et põlvkondi üksteisele lähemale tuua. 

Arvamusfestivali Digitarkuse alal toimub 14. augustil kell 14.00 paneeldiskussioon “Vanaema, pane see mulle meilile! Põlvkondadevaheline dialoogikultuur ja tehnoloogia roll selle juures.” Paneeldiskussiooni juhib Reet Linna. 

 

Karl Gustav Adamsoo
Telia Eesti PR projektijuht