Covid-19 pandeemiaga kaasnevad debatid on senisest teravamalt tõstnud esile küsimused vabaduse ja vastutuse vahekorrast. Kas riigil on õigus muuta kohustuslikuks vaktsineerimist või diskrimineerida inimesi selle alusel; kas võime kehtestada reisipiiranguid või inimesi sundtestida? Need küsimused on laiemad ning puudutavad meie tervishoiukorraldust ja sotsiaalsüsteemi tervikuna. Meie arusaam põhiõigustest toetub liberaalsele maailmavaatele, mille kohaselt me oleme oma otsustes ja tegudes vabad, niikaua kui need ei kahjusta teisi inimesi, ning et me võtame ise vastutuse oma valikute eest. Aga meil on ka arusaam solidaarsusest, mille järgi ühiskond peab kandma hoolt hättasattunute eest, isegi kui häda tuleneb vabatahtlikest valikutest. Arutelus küsime, kas Eestis üritatakse võtta endale sobivaim külg ameerikalikust liberalismist ja euroopalikust solidaarsusest lähtudes, nii et jõuame absurdsete olukordadeni, kus vabadus on individualiseeritud, aga vastutus kollektiviseeritud? Kui jah, siis kas peaksime piirama vabadusi või suurendama individuaalset vastutust? Aga küsime ka, et juhul, kui inimeste valikud on suuresti geneetiliselt määratud, siis kas me saame neid üldse teha vastutavaks oma elustiili ja tegude tagajärgede eest?