Viimastel aastatel on toimunud tuntav polariseerumine Eesti ühiskonnas. Poliitikamaastikul on koostöö ja pikema perspektiivi silmas pidamine muutunud pigem erandiks kui reegliks, lühiajalised lubadused ei vaata tulevikku, inimesi ei kuulata. Mis on erakondade visioon paremast Eesti tulevikust? Kas reitingu punkte taga ajades jääb aega visiooniga tegelemiseks ning inimeste ja riigi heaolu edendamiseks? Kuhu viib ühiskonna poraliseerimine parema valimistulemuse nimel? Kuidas leiaksid koalitsioon ja opositsioon ühiskohti Eesti elu arendamiseks? Milline koostöö oleks üldse võimalik, kui väärtusbaas on kardinaalselt erinev?