Eesti lähiajaloos on hulganisti näiteid sellest, kuidas suurte projektide arendus (Rail Baltic, tselluloosivabrik, õlitehas) või ulatuslik metsaraie inimesi kõnetab ja isegi tülli ajab. Paljud ühiskondlikult polariseerivad teemad on seotud suurusega – seda enam, et Eesti on väike riik. Arutelus küsime, kas suurem on alati parem või kas liiga suured ettevõtted, projektid ja investeeringud hoopis destabiliseerivad keskkonda, majandust ja kogu kultuuri oma suuruse tõttu. Küsime, kas suuruse ja mastaapsuse tagaajamine on kaasaegse globaalse majanduse paratamatu kaasnähe või oleme hoopis jätkuvalt minevikust pärit ideoloogia mõju all, mis käsitleb gigantlikke projekte progressi märgina ning näeb neis inimkonna võidukäiku looduse üle. Kas on võimalik sellisest ideoloogiast loobuda ning asendada see minimalismiprintsiibiga, leides mõistliku ja jätkusuutliku kompromissi majanduslike ning teiste ühiskondlike huvide vahel?