Tänast elu Eestis analüüsides jääb vägisi mulje, et tasakaal riigi fookuse osas on paigast ära. Panustame riigina jätkuvalt infrastruktuuri ehk lihtsustatult betooni, aga ehk on aeg küps, et investeerida inimestesse. Teisisõnu panustada pikemaajalise mõjuga valdkondadesse nagu eluhõlmav õpe ja oma kodanike kompetentsuse tõstmine. Me ei räägi formaalharidusest, seal juba käib tänu vabaühendustele terve rida haridusuuendusi. Reaalne täiskasvanud inimese õppimise fookus on liikunud tööalasele õppele, töökohal õppimisele ning terviklikule eneseharimisele. Inimene ei pea ülikoolist väljudes olema „valmis“. Vastupidi – töö on õppimiseks ja arenemiseks. Näiteks 59%-le Y-põlvkonnast on näiteks juba praegu tööle minemisel oluline, kui palju antakse neile võimalust täiendkoolituseks ja õppimiseks. Selline õppimine, mis on pidev, inimese elukaart hõlmav ning tema isiklikke eesmärke toetav on ühe rahuloleva, ennast teostava ja ühiskonnale väärtusliku inimese kasvulava. Kas elukestev õpe võiks olla digitaalse ühiskonna järel järgmine Eesti edulugu?