Iga päev istub rooli mitukümmend inimest, kes ei pea joodud alkoholi takistavaks asjaoluks. Kurb statistika näitab, et ka ujuma või kalale minekuga käib tihtipeale kaasas napsuvõtmine. Miks ei adu inimene ohtu ega julge öelda seltskonnale ja iseendale: purjus peaga rooli ega vette ma küll ei lähe? Kuidas keerata see kainestav sisemine hääl kõvemaks? Kas võimendiks saaks olla sõbrad, sugulased, tuttavad, kel piisavalt selgroogu, et öelda: „Mees, see pole hea mõte.“ Kuni seda julgust pole, sõidab igal aastal kümme peolist koju oma viimast sõitu ning 20 inimest jätab elu vette. Kuidas leiame üles ellu jäämiseks vajaliku selgroo?