Inimõiguste ajalugu on ühteaegu lühike ja pikk. Väikeste vaidluste kiuste tunnistavad enamik asjatundjaid esimeseks inimõiguste kaitse ürikuks 1215. aastast pärineva Magna Charta1. Prantsuse revolutsiooni verises varjus 18. sajandi lõpul sündis loosung – „vabadus, võrdsus, vendlus“, mida peetakse inimõiguste kaasaegse käsitluse alguseks. Tänapäevase Euroopa põhiõiguste raamistiku seab meile külma sõja ja võidurelvastumise hoogsa alguse ajal 4. novembril 1950. aastal allkirjastatud Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsioon ning 1. detsembril 2009. aastal Lissaboni lepinguga õigusjõu saanud Euroopa Põhiõiguste Harta. Pelgalt ajaloolisi daatumeid vaadates saab selgeks, et inimõiguste sisu ei olene sellest, kas ümberringi möllab revolutsioon või majanduslangus. Pigem tõusebki teema päevakorda kriisides.
Asutav Kogu võttis 15. juunil 1920 vastu meie esimese põhiseaduse, mis jõustus sama aasta 21. detsembril. Väga huvitav on kõrvutada meie esimese ja praeguse põhiseaduse põhiõiguste loetelu. Kuigi tänapäevane on märksa detailsem ja pikem, ei ole see õiguste loetelu mõttes märkimisväärselt mahukam. Meie põhiseaduse mahust moodustab põhiõiguste ja -vabaduste loetelu ligi veerandi. See on kõige mahukam ja ka kõige olulisem osa meie riigi vundamendist.
Inimõiguste idee keskmes peituvad kaks inimeseks olemise põhiväärtust: inimväärikus ja võrdsus. Põhiväärtuste tõlgendamine sõltub eelkõige ühiskonna arengutasemest, kultuurilisest ja sotsiaalsest traditsioonist ning iga liikme võimekusest oma õigustest teadlik olla. Lisades põhivabadustele õiguse kui nõude dimensiooni, võib öelda, et põhiõigus on meie õigustatud nõue riigi ja ka teiste inimeste vastu, mis ei sõltu teise poole lubadusest, tagatistest või läbirääkimispositsioonist. Inimese õigus elule ei sõltu sellest, kas keegi teine on lubanud tal elada. Inimese elu võib sõltuda kellestki, kuid tema õigus elule mitte. Õiguse elule annab inimeseks olemine.
Me nimetame põhiseadust seaduseks, ometi on ta olemuselt eelkõige väärtuste kogum, mille võtmesõnaks on tasakaal: nii riigi institutsioonide kui ka inimeste õiguste ja vabaduste tasakaal. Põhiseadus on elav dokument, mille väärtuste mõtestamisega saame iga päev hakkama. Kohtud mõistavad õigust põhiseaduse mõttest lähtuvalt, riigiasutused täidavad neile põhiseadusega antud ülesandeid ning inimesed kasutavad oma õigusi ja vabadusi.
Põhiõigustel ei ole hierarhiat, kuid erinevates olukordades võib või lausa peab eelistama ühte põhiõigust teisele. Riigil on aktiivne kohustus tagada inimestele nende põhiõigused ja vabadused ning selleks on mitmeid võimalusi. Kindlasti peab olemas olema vastav õigusraamistik, mis annab inimestele endale võimalused oma õigusi tõhusalt kaitsta, kuid sama oluline on ka riigi enda tegevus läbi riigiasutuste või kohaliku omavalitsuse ning kõige aluseks on ikkagi inimeste teadlikkus oma põhiõigustest ja ka kohustustest.
Mõned õigused ja vabadused – näiteks õigus elule – on absoluutsed, kuid enamik õigusi ja vabadusi on loomuldasa tasakaaluharjutused: nagu kaalukiigel, kus ühele või teisele poole nihkumine tagab lõpuks tasakaalu. Samamoodi on meie õiguste ja vabadustega. Iga inimese vabaduse ja õiguse piiriks on teise inimese vabadus ja õigus. Selle tasakaalu leidmine on inimesele kui ühiskondlikule olendile omane ja ellujäämiseks vajalik. Kunagi ammu aeti tasakaalu eirajad karjast minema ja neid ootas hukk. Tänapäeval lõppevad sellised konfliktid kas ajaleheveergudel, kohtulaua ees või halvemal juhul koolimaja nurga taga verise huulega.
Ega asjata nimetata väga paljusid põhiõigusi ja vabadusi igaüheõiguseks. See tähendabki sõna otseses mõttes, et igaühel on võimalik seda õigust või vabadust kasutada ja kohustus lubada teistel sama teha. Kõigil on ühtaegu õigus inimväärikusele ja sõnavabadusele. Minu sõnavabaduse piir jookseb seal, kus on kaaskodaniku inimväärikuse valulävi.
Tehnoloogia areng on eri riikides tõstnud tähelepanu keskpunkti uued põhiõigused ja ka vajaduse need otsesõnu riikide alusdokumentidesse kirja panna. Samas puudutavad need debatid üldjuhul just inimeseks ja kogukonnaks olemise põhitingimusi. Me räägime kloonimisest, elurikkuse edendamisest, digiühiskonnast ja andmekaitsest, tehisintellekti kasutamisest, aga miks mitte ka kogukondadele sõnaõiguse andmisest omavalitsuse kõrval.
Põhiõiguste kaalumise valem on imelihtne. Põhiõiguse riivet saab pidada õigustatuks siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. Teisisõnu peavad piirangud olema eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad. Tuntud inimese eraelu puudutava avalikustamine on oluline, kui vastupidine võib kaasa tuua korruptsiooniohu. Inimest võib tema tahtest hoolimata ravida, kui ta ohustab iseennast. Kõige paremini aitab seda ülesannet lahendada meile kõigile lapsepõlvest tuntud õpetus: pane ennast teise olukorda ja küsi ausalt, kas ma tahan, et minuga nii tehakse.
Seega, isegi, kui me selle üle igapäevaselt ei mõtiskle, mängib põhiseadus meie igapäevaelus ja eksistentsis väga olulist rolli.
Kai Härmand, justiitsministeeriumi õiguspoliitika asekantsler
1 Kandidaadid on ka Hammurapi koodeks (u 2000 eKr); Vana-Egiptuse seadustekogu (u 2000 eKr); Kyrose Harta (u 539 eKr); Konfutsiuse õpetus (u 500 eKr); Ali Ibn Al Hussein „Õiguste epistel“ ( 8.saj pKr); Huig de Grooti „Sõja ja rahu seadustest” (1625).