Turism moodustab Eesti SKPst 10 protsenti. Eestit väisab aastas 3 miljonit turisti, kes toovad Eestile tulu 1,6 miljardit eurot. Loodetakse, et aastaks 2030 on mõlemad näitajad kahekordistunud: 6 miljonit külastajat ja 3 miljardit eurot. Kuidas jõuda praegusest olukorrast seatud sihtideni? Mida on meil riigina pakkuda? Mis võiks turistides Eesti vastu huvi tekitada? Nendele küsimustele pakuti vastuseid majandus- ja ettevõtlusala arutelul “Turism – Eesti majanduse secret ingredient?”
Kõik esinejad olid üksmeelel, et turism on tänapäeva elu normaalne osa. Moderaator Peep Ehasalu meenutas, et ametliku definitsiooni kohaselt on turism reisimine oma kodukohast kaugemale kui 80 kilomeetrit. Võib vist üsna julgelt väita, et me kõik oleme turistid. Tallinna lennujaama turundusdirektor Eero Pärgmäe tõdes, et kui poleks võimalust reisida, jääksime vaesemaks nii emotsionaalselt kui ka silmaringi poolest. Nagu märkis TTÜ professor linnasotsioloog Katrin Paadam, kasvatab turism inimeste kultuurilist kapitali. Liikumine või vähemalt soov liikuda näib olevat inimesele loomuomane. Põhjamaade Sümfooniaorkestri mänedžer Kadri Tali meenutas, kuidas ta varases nooruses vaatas koduaknast kaugusesse ja igatses ära. Nüüd on sagedasemad juhud, mil ta vaatab hotelliaknast välja ja igatseb koju.
On oluline, et liikumine oleks mõtestatud. Miks minna ja kuhu minna? Kui me saame aru, mis inimesi kannustab, suudame nendega tulemuslikumalt suhelda ning nende ootustele vastata, neid ehk isegi ületada. Eestil ei ole sihtriigina veel välja kujunenud oma kindlat kuvandit, ehkki turismistrateegia kujundamisega on tegeletud ning Eesti Nokia otsingutesse on pühendatud nii aega kui ka raha. Meil pole silmapaistvaid maamärke: ei ole oma ooperimaja, ei ole oma merineitsit, ei ole oma vulkaani. Kadri Tali seevastu pakkus välja, et ehk ongi riiklikul tasandil Eesti probleemiks pidev spungi otsimine. Tahame midagi erilist ja põnevat, aga võib-olla piisaks oma tavapäraste toimetuste võimalikult hästi ärategemisest? See tagaks elu ja elu kutsub: ükski elutu asutus ei saa olla võimas turismiobjekt. Tali rõhutas, et maja teeb huvipakkuvaks seal sees toimuv. Turism on eneseesitlus ja parem on esitada midagi tõelist, mitte fiktiivset.
Ehkki me kõik oleme turistid, ei oska teinekord aimatagi, mis võiks olla teistele turistidele vaatamisväärne ja huvipakkuv. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majandusarengu asekantsler Viljar Lubi jutustas, et Indiast pärit turistidele avaldas muljet külmunud meri ning pakkus kustumatu elamuse inimtühi maastik — mõlemad meile nii kodused ja tavalised. Paadam tõdes, et turismis peavad olema kombineeritud avastus- ja äratundmisrõõm, sest turistidena kipume küll otsima mingi paiga eriomast olemust, kuid teisalt ihkame universaalset turvalisust. Kuidas ühendada universaalne ja unikaalne?
Tundub, et parim on seda teha lihtsalt edasi elades. Nõustun igati Paadami tähelepanekuga, et seal, kus on hea linnaelanikul, on hea ka turistil. Igal ajahetkel on igas paigas “oma inimesed” ja “külalised”. Nagu rõhutas Ehasalu, ei maksa neid viimaseid kindlasti võõrasteks pidada, neisse ei tohi suhtuda umbusu ega kartusega. Oluline on koostöö, see vist ongi majanduse salakomponent, aga paraku ka miski, mida arutelul toodi välja Eesti turismivaldkonna suurima nõrkusena. Saladus on paljastatud, nüüd on aeg kasutada leitud tarkust oma tegevuses.