Üha enam on nii avalikkuses kui ka teaduspoliitikas juttu humanitaarteaduste vältimatusest nagu ka sellest, et ehk vajavad humanitaarteadused uusmõtestust. On kõlanud seisukohti, et tulevikukümnendid on humanitaarvaldkonna teadmiste ja teadlaste eest vedada, kuna küsimus inimeseks olemisest ning meie eluviisi jätkusuutlikkusest on vaieldamatult nihkunud keskmesse. Innovatsioonist – teadmiste abil põhimõtteliste uuenduste loomisest – on jällegi saanud moesõna. Samas kerkib innovatsioonist kõnelemisel esmajoones silme ette midagi tehnoloogia või majanduse vallast, üha enam on juttu ka haridus- ja sotsiaalsest innovatsioonist. Ühiskonna sidususe vaatepunktist on oluline, et nii innovatsioon kui ka teadmussiire oleks täidetud ka humanitaarse sisuga. Kuidas paremini mõtestada humanitaarteaduste valdkonna tähendusloomet ja sissevaateid innovatsiooni ja teadmussiirde keeles? Kuidas tagada, et humanitaarteadlased julgeksid ja tahaksid oma valdkonna välistes debattides ja ettevõtmises kaasa lüüa?