Rahvaalgatusest “Kliimaneutraalne Eesti aastaks 2035” on möödunud kaks aastat. Peetud on debatte, hüppeliselt on tõusnud ELi kliimaambitsioon, põlevkivitööstus langeb vaikselt turukonkurentsist välja ja emissioonid vähenevad. Sellest aga ei piisa. Kas aastaks 2050 ei pruugi me üleminekuni jõuda, kui puuduvad julged otsused, selge kava ja kokkulepe ühiseks pingutuseks? Muutused ei ole lihtsad ja kindlasti ei ole need valutud. Aruteluga vaatamegi üleminekut õigluse seisukohastst ja anname hääle neile, keda muutused erineval moel puudutavad. Mida tähendab kliimaneutraalsus meist igaühe jaoks, milliseid loobumisi eeldab ja mida võime sellest võita? Kuidas paremini mõista neid, kes tulihingeliselt muutuse vastu seisavad, ja neid, kes justkui toimiva lammutamist nõuavad? Siirdeprotsessist puudutatud räägivad oma loo, muutuste juhid aitavad neid mõtestada ja arutelus osalejad erinevaid lahendusi hinnata.