Andekus on kingitus, mis väljendub kõrgemates vaimsetes või erivõimetes, loomingulisuses või motivatsioonis. Andekus annab põhjuse oodata inimeselt silmapaistvaid isiklikke ja/või ühiskondlikke saavutusi. Andekatele lastele tähelepanu pööramine ei tähenda privileege ja lisavõimalusi, vaid eelduste loomist nende võimete igakülgseks arenguks, sest andekus on individuaalne potentsiaal saavutada silmapaistvat edu ühel või mitmel alal, samas esineb ka õpiraskustega andekaid lapsi. Kust siis jookseb andekuse piir? Kuidas tunda ära, kas laps on andekas, ja kas andekuse mittetuvastamine muudab andeka hoopis alasooritajaks? Millist võimetekohast keskkonda andekas vajab ja kelle mure selle loomine on? Kas teaduskoolid peaksid tegelema ainult olümpiaadidel osalejatega või lasub teaduskoolidel ja teadushuvihariduse pakkujatel hoopis laiem vastutus ka huviäratajatena laste ja noorte seas?